Indrek luges internetis uudiseid, kui talle jäi silma vilkuv reklaam pealkirjaga „Muretu tulevik“: ilus pilt palmi all puhkavast härrast, käes kokteiliklaas ja naeratus näol. Veel oli kirjas järgmist: „Investeerides täna, oled astunud sammu majandusliku vabaduse suunas tulevikus. Ainult täna ja Sulle on hea pakkumine, jäta kontaktandmed ja me võtame Sinuga ühendust.“

Indrekul tekkis huvi teemaga pisut tutvust teha ja ta trükkis ankeeti oma kontaktandmed. Ei läinud tundigi, kui Indrek sai kõne tundmatult välismaa numbrilt. Ta võttis kõne vastu ja teiselpool tutvustas ennast Natalja, kes asus kohe rääkima investeerimisvõimalusest. Superpakkumine Indrekule on saadaval vaid täna. Ka otsuse peaks täna langetama ja teostama kas ülekande või kaarditehingu. Samuti on kohe vaja läbi viia isiku tuvastamine, vastasel juhul ei ole mõtet edasi rääkida, kuna pakkumine on väga personaalne. Isiku tuvastamiseks pidi Indrek tegema foto oma ID-kaardi mõlemast poolest ja ka endast ning saatma need Whatsappi kaudu Natalja edastatud numbrile.

Natalja rääkis Indrekule, et sooviks väga kogu esitlust toetavat materjali Indrekuga jagada. Samuti saab ta Indrekut aidata edaspidi vajalike toimingute tegemisel. Selleks on mehel vaja vaid oma arvutisse alla laadida üks programm – Anydesk –, mis oli Natalja sõnul ohutu ja lihtsalt üks tehniline abimees. Indrekule tundus hea mõte, kui Natalja saab teda abistada, sest ta ei olnud arvutiga suurem sõber. Indrek laadis programmi Natalja juhendamisel alla ning mõne minuti pärast pidi Indrek ainult oma arvuti ekraani jälgima. Ekraanil liikusid pildid omasoodu. Natalja näitas Indrekule igasugu graafikuid ning rääkis mingitest maavaradest ja krüptost. Kuna Indrekul polnud nendest aimugi, siis ta vaid kuulas ega hakanud ka Nataljale täpsustavaid küsimusi esitama, kuna ei soovinud neiu ees rumalana näida, ning oli kõigega nõus.

Järgmise sammuna tuli saata raha n-ö investeerimiskontole. Indrek pidi sisenema oma internetipanka ja tegema esimese sissemakse. Minimaalne sissemakse summa oli 2500 eurot, selle kande ta ka tegi. Makse tegemisel aitas teda taas Natalja, kuna Indrek oli Anydeski programmiga andnud juurdepääsu oma arvutile, nii et võõras sai seal kõike teha. Neiu täitis ära makse saaja andmed: Marina Lopez ja Suurbritannias asuva konto number. Indrek küll korra mõtles, et makse läheks justkui eraisikule, aga taas kord ei tahtnud ennast rumalana näidata ega hakanud sekkuma. Indrek kinnitas makse Smart-ID-ga. Kui makse oli tehtud, tuli Indreku telefonile mitu korda Smart-ID kinnituskoodide päringuid, küll küsiti PIN1- ja PIN2-koodi. Ta ei pööranud sellele tähelepanu ja kinnitas kõik päringud. Natalja kiitis Indrekut, kui hea otsuse ta tegi, ja nüüd pole muud kui jääda rahasumma kasvamist ootama. Indrek oli samuti oma otsusega rahul ja meelgi oli rõõmus, et küll nüüd vedas. Sellist tootlust ükski Eesti ettevõte talle pakkuda ei suudaks. Rahasumma pidi kasvama igal kuul kuni 50%.

Paari päeva pärast sai aga Indrek päringu pangast tegevuse tõttu, mis viitas üheselt pettusele. Indrek tegi kõne panka ja ilmsiks tuli olukord, mida Indreks poleks ka halvimas unenäos osanud ette kujutada.

Petturid olid Indreku internetipanga üle võtnud, samuti oli tehtud uus Smart-ID konto. See kõik oli juhtunud sel ajal, kui Indrek Nataljaga suheldes PIN-koodiga päringuid kinnitas. Ta oli kinnitanud uue Smart-ID loomise, ja internetipanga juurdepääsu tagas petturitele Anydeski programmi abil. Indreku kontole oli võetud kolm kiirlaenu, kokku summas 23 000 eurot. Kogu see summa oli edasi kantud viiele erinevale eraisikule välisriikidesse. Ka oli tulevikumaksete alla sisestatud maksekorraldusi, et kogu Indreku kontol olev raha ära kanda. Petturid ei saanud kohe kogu raha kätte, kuna limiidid seadsid piiranguid.

Indrek kaotas kontolt 2500 eurot ja tal on nüüd vaja maksta tagasi kolm kiirlaenu. Indrek püüdis ka saada kontakti talle teadaolevate telefoninumbritega, aga tulutult, telefon isegi ei kutsunud.

Tatjana sai kõne tundmatult numbrilt. Kõnele vastates tutvustas end naisterahvas politseiuurija Marina Jakovlevana. Ta palus Tatjanal rahulikuks jääda, kuigi tal on üks tähtis küsimus. Ta uuris Tatjanalt, kas ta on arvuti läheduses, et internetipanka sisse logida, kuna vaja on koos üle vaadata maksed, mis ootavad pangast väljaminemist. Juttu oli kahest maksest, kumbki 20 000 eurot, saajaks Danil Rodrigez. Tatjana muutus tõepoolest murelikus, kuna talle oli laekunud neli päeva tagasi raha korteri müügist. Kontol oli tol hetkel 165 000 eurot. Tatjana ütles, et kahjuks viibib ta praegu reisil ja arvuti lähedusse niipea ei satu. Seepeale hakkas helistaja Tatjanaga kurjustama, et olukord on väga tõsine ja tuleb viivitamatult lahendada. Tatjana ei osanud kuidagi olukorda lahendada ning oli väga mures ja segaduses, olukord tundus erakordselt tõsine.

Helistaja ütles, et tal oleks pakkuda lahendus, mida distantsilt kasutada saaks. Nimelt oli oluline see, et Tatjanal oleks Smart-ID ja ta saaks teavitustena tulnud koodid kinnitada. Politseinik tegi ettepaneku, et Tatjana ütleb talle, millise panga internetipanka tuleb sisse logida, ning annab oma kasutajatunnuse ja kinnitab saabuvad päringud Smart-ID abil – siis saaks ehk asja korda. Tatjanale tundus kogu see jutt kuidagi kõhedusttekitav ja polnud väga usaldusväärne, samas aga ei tahtnud ta ka raha kaotada. Kuna helistaja survestas väga intensiivselt teda otsustama, ütles Tatjana panga nime ja ka oma kasutajatunnuse. Helistaja ei raisanud aega ja palus kohe saabuva PIN1-koodi kinnitada. Tatjana küll kõhkles, kuid siiski kinnitas Smart-ID PIN1-koodi.

Seega pääses kurjategija ligi Tatjana kontole, tema häälest kostus ilmselget imestust, kuna kontol olev summa oli väga suur. Helistaja ütles, et nüüd tuleb need kaks kahtlast makset tühistada ning selleks on vaja Tatjanal kõik saabuvad PIN-koodide päringud kinnitada niipea, kui kood telefoniekraanile ilmub. Helistaja selgitas pidevalt, kui kiire nende kinnitustega on, sest iga sekund on arvel, vastasel juhul võib raha kontolt kaduda. Tatjana kinnitas kaks korda Smart-ID PIN2-koodi. Ta ei vaadanud täpsemalt päringus olevat teksti, vaid tegutses.

Hetkeks saabus vaikus, seejärel palus helistaja Tatjanal panka pöörduda ja kinnitada, et ta soovib muuta oma ülekandelimiite. See olevat tarvilik, et kaitsta kontol olevat raha. Kui muudatus pangas on kinnitatud, tuleb Tatjana raha turvalisse kohta paigutada, kuna kahjuks on kurjategijad tema kontole ligipääsu saanud.

Tatjana helistas panka. Teda oli eelnevalt hoiatatud, et limiite muutes ei tohi Tatjana rääkida midagi antud erioperatsioonist, kuna tegu on eriti salajase juhtumiga ja vastasel juhul läheks suur kurjategijate tabamise operatsioon luhta. Politseinik ütles, et helistab tagasi 15 minuti pärast, senikaua peab Tatjana kiirelt panka helistama ja vajaliku toimingu ära tegema.

Pangas aga hakati kohe uurima tema tehingute kohta, mis olid läinud välisriiki. Tatjana ei soovinud sellest täpsemalt rääkida, vaid korrutas, et soovib oma limiite muuta. Pangatöötaja oli järeleandmatu ja nägi vihjeid telefonipettusele. Pangatöötaja esitatud küsimuste peale Tatjana murdus ja rääkis asetleidnud vahejuhtumist. Kurjategijad olid saanud juurdepääsu Tatjana kontole, teinud kaks ülekannet – 5500 ja 4500 eurot. Kuna aga Tatjana päevalimiit oli 10 000 eurot, ei saanud kurjategijad rohkem raha kätte. Seetõttu suunasidki nad Tatjana panka limiite muutma, taotluse limiitide muutmiseks olid nad ise juba internetipangas eelnevalt ette valmistanud. Kurjategijate eesmärk oli varastada kogu kontol olev raha. Antud vahejuhtum lõppes siiski hästi: Tatjana kaotas küll 10 000 eurot, kuid suur osa kontol olnud rahast jäi alles.

Martin tahtis Marketplace’i keskkonnas müüa lastejalgratast. Ta lisas kuulutuse ja jäi ostja ootele. Martinile kirjutas Messengeri sõnumitesse Tiit, kes küsis lisainfot ning ütles, et võtab ratta ära. Tiit andis teada, et saadab Martinile kullerfirma lingi – olevat vajalik protseduur. Martin ei osanud seepeal midagi kosta ja oli nõus. Tiit saatis Messengeri vestlusse lingi ja palus ankeedi kiiremas korras ära täita, link pidi olema aktiivne vaid 15 minutit. Lingile klõpsates avanes Martinile kullerfirma visuaal ja oli vaja hakata ankeeti täitma. Martin täitis kõik küsitud väljad, üks neist pangakaardi numbri jaoks. Tal tekkis küll hetkeks kahtlus, miks ta peaks sisestama oma pangakaardi numbri ja kaardi tagaküljel oleva CVC-koodi. Kuid siis mõtles, et mis seal ikka, kui ta ka peaks ise transpordi kinni maksma, siis palju see maksta ei saa ning viis toimingud lõpuni.

Seejärel jõudsid kaardi andmed kurjategijateni, kes asusid kohe Martini pangakontot tühjendama. Martini kaardiga tehti erinevates riikides mitmeid internetioste ning Martin kaotas suurema osa oma kontol olevast rahast: kokku 2459,78 eurot. Kuigi Martinil tekkis toimingu ajal kahtlusi, lootis ta parimat ja eiras märke.

Mari tahtis Marketplace’i keskkonnas müüa kiiktooli, mis oli kasutatud, aga väga korralik. Ta lisas müügikuulutuse ja jäi ostja ootele. Marile kirjutas Messengeri rakenduses Katariina, kes oli huvitatud kiiktooli ostmisest ja küsis lisainfot. Seejärel andis Katariina teada, et soovib tooli ära osta. Katariina kirjutas, et saadab Marile kullerfirma lingi. Marile pakutu sobis ja ta jäi ootama linki, mille Katariina talle saatiski. Lingile klikkidel avanes Marile kullerfirma visuaal ja oli vaja asuda ankeeti täitma. Mari ei olnud varem sellist teenust kasutanud ja ütles ka ostjale, et äkki saaks kuidagi lihtsamalt. Katariina aga vastas, et ta kasutab seda keskkonda kogu aeg ning julgustas ja juhendas Marit täitmisel väga innukalt.

Mari ei süvenenud ekraanil olevasse teksti, vastasel juhul oleks ta juba aru saanud, et midagi on valesti, kuna tekst polnud korrektses eesti keeles. Esines omajagu kummalisi vigu. Kuid Mari sellele tähelepanu ei pööranud ja hakkas sisestama enda andmeid: nime, aadressi ja telefoninumbri. Seejärel tuli maksta. Mari sisenes saadetud lingi kaudu oma internetipanka ja kinnitas sisenemise Smart-ID PIN1-koodiga. Siis aga ilmus Mari ekraanile veateade, et internetipanka sisselogimine ebaõnnestus. Paluti proovida uuesti kümne minuti pärast. Nii ka Mari tegi – ootas. Samal ajal tuli aga tema Smart-ID rakendusse jadamisi kinnituskoodi päringuid: ta pidi kinnitama nii Smart-ID PIN1- kui PIN2-koodi. Esmalt tundus see Marile kummaline, aga ta arvas, et tehnilisi probleeme tuleb ikka ette.

Kui Mari proovis viie minuti pärast uuesti internetipanka siseneda, tabas teda suur üllatus. Tema kontol oli alles vaid 1,65 eurot. Suures segaduses helistas Mari panka, et uurida, kuhu tema raha on kadunud või ehk on siiski tegu mõne tehnilise probleemiga, sest eelmisel korral internetipanka sisse logides oli ju ilmunud veateade.

Selgus, et Mari oli langenud andmepüügi petturite ohvriks. Ta klikkis lingile, mis viis ta panga järeletehtud kodulehele ja sinna sisestas ta ka oma salajased andmed. Petturid sisenesid tema kasutajatunnusega õigesse internetipanka, kuhu sisenemiseks andis Mari oma Smart-ID PIN1-koodiga loa, teadmata, et tema ise parasjagu internetipanka ei sisene. Selle vähem kui kümne minuti jooksul, mil Mari ootas, jõudsid kurjategijad teha tema kontolt neli ülekannet välisriikidesse. Mari kaotas kokku 4385 eurot.

Kui Mari hiljem ise internetipanka sisenes, trükkis ta selleks veebibrauseri aadressilahtrisse panga kodulehe aadressi. Seetõttu sattus ta nüüd õigesse internetipanka ja avastas tekkinud olukorra.

Kuna Pireti praegusest palgast ei piisanud, et hinnatõusuga toime tulla, otsustas ta endale lisatööd otsida. Ta külastas erinevaid töökuulutusi vahendavaid veebilehti ja leidis pakkumise, mis tundus talle sobivat. Peamiseks argumendiks oli tema jaoks see, et tööd sai teha endale sobival aja ja kodust. 

Piret võttis tööpakkujaga ühendust ning edasine suhtlus toimus eelkõige rakenduses WhatsApp. E-kirjaga saadeti tutvumiseks tööleping, kus oli ametinimetuseks märgitud tehingute töötlemise operaator, mis hõlmas maksete vahendamist Pireti isikliku konto kaudu. See tähendas, et Pireti kontole hakkavad toimuma laekumised ning tema peab teatud summad järgmisele kontole edasi kandma. Info kuhu ja mis summades vajalikke kanded teha tuleb, saab ta tööandja kontaktisikult.

Lepiti kokku, et Piret allkirjastab töölepingu ühes e-keskkonnas. Eelnevalt uuriti ka seda, mis pangas on Pireti konto, et saata link allkirjastamiskeskkonda sisenemiseks. Lingile vajutades avanes justkui internetipanka sisselogimise aken. Piret sisestas oma internetipanga tunnuse ja vajalikud kinnituskoodid, arvates, et selle toiminguga kinnitab ta töölepingu. Ei läinud pikalt, kui Piret märkas, et tema pangakontol toimuvad toimingud, mida tema ei ole teinud. Nüüd võttis Piret oma pangaga ühendust, et täpsemalt uurida, millega tegu.

Selgus, et naine oli väidetavalt töölepingut allkirjastades andnud petturitele ligipääsu oma internetipanka ning nemad toimetasid seal juba omatahtsi edasi.

Olukorda täpsemalt analüüsides selgus, et selle aluseks oli terve pettuste jadaga, mille vältel on Piret andnud petturitele ligipääsu oma internetipanka ning nõusoleku osaleda rahapesuskeemis, kuhu teda õnneks veel aktiivselt ei jõutud kaasata. Pettuse eesmärk oli vahendada makseid läbi Pireti isikliku konto. Tema kontole kantakse raha, mille päritolust ei olnud tal aimugi, rääkimata sellest, kellele summad edasi pidid liikuma.

Pireti juhtum lõppes väga õnnelikult. Ta ei olnud jõudnud veel väidetavat tööd tegema hakata ning pank sai kiiresti piirata tema internetipanga edasise väärkasutuse.

Harry e-postkasti saabus kiri. Selles teatati, et just tema on osutunud üheks väljavalituks ja ühtlasi ka õnnelikuks annetuse saajaks. Annetajaks oli kirjas märgitud keegi perekond, kes elas Iirimaal ja nüüd tahavad osa oma rahast teiste abistamiseks annetada. Selleks, et olukorrast rohkem teada saada, tuli Harryl saatja e-kirjale vastata.

Harry oli säärasest õnnest suures vaimustuses. Seega kirjutas kohe ka vastuse, kus andis teada oma soovist olukorrast rohkem teada saada ning uuris, kuidas ta selle summa kätte saaks. Harryle vastati suhteliselt kiiresti, tänati ja kirjeldati lühidalt edasisi toiminguid.

Esmalt tuli välisriigis dokumendid vormistada, mida aga tehakse väikese tasu eest. Et toimingutega saaks üldse alustada, tuleb Harryl teha 490-eurone ülekanne Hollandi pangakontole kellegi Samuel Lindori nimele. Harry tegi soovitud ülekande ja saatis maksekorralduse koopia kontakti e-postile. 

Harryle tuli uus kiri, kus paluti teha fotod oma dokumentidest ja pangakaardist (pilt mõlemast kaardi poolest) ja edastada need kirja saatjale. Harry tegi fotod oma passist, ID-kaardist ja pangakaartidest, kuna tal oli neid kaks. Fotosid isikuttõendavatest dokumentidest olevat vaja selleks, et avada talle konto Iirimaa pangas. Ka konto avamine oli tasuline –550 eurot tuli tasuda kellegi Maria Fernandese kontole ühte Hispaania panka. Makse selgitusse tuli märkida „Teenuse eest“. Ka tuli Harryl oma arvutisse laadida manusena kaasa pandud programm, mis pidi aitama tal tulevikus välispangas toiminguid teha. Kõike kästut ka Harry tegi, kuna see oli annetuse kättesaamise eelduseks. Kuna summa, mis teda justkui ootas, oli väga suur, siis ta ei pidanud oma panust paljuks.

Järgmise kirjaga saadeti Harryle sertifikaat, millest oli keeruline aru saada, kuid Harry jaoks lisas see usaldusväärsust ja „asjaajamine“ jätkus. Sama e-kirjaga saadeti talle ka üks link. Tundmatute annetajate esindaja saatis lingi, mille kaudu Harryl tuleb siseneda oma internetipanka ja kinnitada seal mõned kontoga seotud dokumendid. Kui kõik on allkirjastatud, siis on konto avatud ja annetuse summa laekub kontole. Harry tegi, nagu kästud: sisenes kirjas saadetud kellaajal lingi kaudu oma internetipanka ja sisestas kõik Smart-ID päringud PIN-koodiga. Samal ajal aga sisenesid tema internetipanka ka kurjategijad. Kõik koodid, mis Harry internetipangas kinnitas, olid tegelikkuses maksete kinnitused. Ehk Harry konto tehti tühjaks.

Mis aga selgus hiljem, kui pank pöördus Harry poole, et täpsustada kontol toimuvat. Mis kandeid ja kellele ta teeb? Harry nimele oli võetud kolm kiirlaenu, kokku summas 15 200 eurot. Nii kiirlaenud kui ka kontol olnud raha taheti kanda Inglismaal asuvale kolmele erinevale kontole, mille saajateks olid eraisikud. Harry õnneks oli petturitel läinud korda sooritada vaid üks ülekanne, ülejäänud oli pank suunanud lisakontrolli. 

Petturid olid Harry arvutisse sisenenud just selle programmi kaudu, mille nad olid e-kirja käskinud oma seadmesse laadida. Link, mis oli järgnevas e-kirja ning mille kaudu Harry justkui pidi allkirjastama Iirimaal konto avamise dokumendid, ei olnud midagi muud kui petturitele internetipanka juurdepääsu andmiseks ja andis võimaluse neil seal omasoodu tegutsema asuda. Isikuttõendavatest dokumentidest saadetud fotod võimaldasid aga Harry nimele võtta kiirlaene ja pangakaardi foto abil said petturid krüptoplatvormil oste sooritada.

Harry lõplikuks kahjuks jäi kaks tema enda tehtud ülekannet ja üks petturite teostatud ülekanne, mida ei õnnestunud tagasi saada, kuna raha oli juba saaja kontolt edasi liikunud.

Andres tutvus Eleanoriga internetis. Jagatud piltide põhjal oli naine väga ilus, pealegi huvitava ametiga – ta teenis USA armees Süüria erivägedes. Pärast lühikest suhtlust ootas ta kannatamatult Andresega kohtumist , oli vaja vaid dokumendid korda ajada. Selles küsimuses soovitas ta pöörduda Küproselt pärit vahendaja Erichi poole.

Andres soovis igati abiks olla, et kohtumine toimuks võimalikult ruttu – tasuda oli vaja vaid piletite ja dokumentide korda ajamisega seotud kulude eest ning maksta vahendajale. Andres võttis selleks mitu laenu ja soovis teha Erichile Küprosele makseid 2100 ja 1500 euro väärtuses, märkides, et tegemist on pereabiga.

Pangal tekkis kahtlus kliendi maksete õigsuses, kuna seni polnud klient oma kontolt Küprosele ühtegi makset teinud. Andres selgitas, et tema tüdruksõbral Eleanoril on vaja Eestisse lennata ning Erich on vahendaja, kes aitab naise dokumente korda ajada. Andres saatis panka tõenduseks isegi Eleanori sõjaväeteenistust tõendava tunnistuse. Dokumenti analüüsides oli selle võltsing aga üpris lihtsasti tuvastatav – see oli kokku kleebitud teistest, erinevate kirjastiilidega dokumentidest. Kui pank keeldus makseid tegemast, võttis Andres summa välja sularahas.

Hiljem on Andres üritanud korduvalt teha makseid erinevate Küprose pankade kontodele, kuid tema enda pank lükkab maksed kahtlastena tagasi. Sealjuures laekuvad mehe kontole jätkuvalt laenud, mille ta sularahas välja võtab ja tõenäoliselt alternatiivseid võimalusi kasutades edasi kannab ning ilmselt on ta endiselt petturite lõksus.

Urve ja Jack kohtusid Tinderis ja hakkasid suhtlema, hiljem suhtlesid nad WhatsAppi kaudu. Jack oli enda sõnul ühe salajase rahvusvahelise organisatsiooni töötaja, kes reisis töö tõttu palju ning suhtluse ajal sõitis parasjagu laevaga Amsterdamist Singapuri.

Igapäevane meeldiv kirjavahetus aitas kaasa soojade tunnete tekkimisele. Reisi ajal juhtus aga Jacki laevaga õnnetus: laeval läks midagi katki, mistõttu ei saanud see teekonda jätkata. Jack tellis koos laevameeskonnaga varuosa ja korraldas isegi tarne laevale, kuid kehva side tõttu ei saanud Jack tellitu eest makset teha. Seetõttu palus ta, et seda teeks Urve tema internetipangast, mille andmed ta saadab.

Kuigi Urve ei tundnud end arvutiasjades kuigi vilunult, oli ta ikkagi nõus. Jack saatis Urvele e-kirjaga lingi, mis pidi teda suunama Jacki panga kodulehele, ning kirjas olid ka vajalikud koodid. Urve proovis Jacki internetipanka sisse logida, kuid avanenud kodulehel oli teade, et tehnilise probleemi tõttu on maksete teostamine teadmata ajaks häiritud.

Lahendusena pakkus Jack, et laseb kanda raha Urve kontole, nii et naine saaks teha makse oma internetipangast. Peagi väitis Jack, et summa on Urve kontole kantud, kuid makse töötlemine võib võtta 3–4 tööpäeva.

Varuosa eest tuli aga tasuda kohe, sest laev ei saanud muidu oma teekonda jätkata. Urve oli nõus maksma arve oma raha eest, sest Jacki saadetud summa oleks niikuinii paari päeva pärast tema kontol.

Urve maksis varuosa eest 12 468 eurot arve alusel, mille Jack oli talle edastanud. Logistikaettevõte saatis aga teate, et lisaks tuleb tasuda tarne eest, ning saatis uue arve. Urvel selleks aga enam raha ei olnud, ning ta palus sõbrannalt kiiresti laenu. Urve tegi 2000-eurose makse Leedu panka, mille andmed ta väidetava logistikaettevõtte käest oma e-posti aadressile sai.

Jack oli iga päev väga mures, sest ta vastutas kogu meeskonna eest. Kui logistikaettevõte kinnitas makse kättesaamise ja varuosa kohaletoimetamise, tänas Jack Urvet ja ütles, et naine on kogu laevameeskonna päästja ning kui tänulik ta Urvele osutatud abi eest on. Loomulikult lubas Jack kõik tagasi maksta.

Kui varuosad oli tarnitud ja paigaldatud, selgus, et varuosa tuleb ka seadistada. Seegi oli tasuline teenus: 4785,74 eurot. Kuna Urvel oli juurdepääs Jacki internetipangale, palus mees uuesti proovida, kas nüüd on sealt võimalik makset teha. Panga kodulehel oli endiselt sama hoiatus: maksete tegemine on teadmata ajaks häiritud. Seega tegi Jack ettepaneku kasutada eelnevat skeemi: väidetavalt tegi keegi Urve kontole makse, mis pidi taas kord laekuma 3–4 tööpäeva jooksul. Kuna Urvel endal enam vaba raha ei olnud ja sõbrannalt ei tahtnud ka küsida, otsustas ta elus esimest korda kiirlaenu võtta. Urve võttis kiirlaenu ja sooritas makse Jack Mosese nimele Prantsusmaa panka.

Jacki saadetud raha ei jõudnud kunagi Urve kontole. Jackist pole Urve peale viimast ülekannet midagi kuulnud, sest mees lõpetas temaga igasuguse suhtluse. Urve jäi ilma säästudest ja maksab tagasi võetud laene.